Keeletoimetamise näidis*
Kindlasti ei ole aga alust eeldada, et toimetaja sisuliselt nõrga teksti võluväel tugevaks muudab või läbikukkumisele määratud lõputöö hävingust päästab. See, mida toimetaja tekstiga ette võtta saab, sõltub paljuski ikkagi lähtematerjalist ja toimetamiseks jäetud ajahulgast, ning autori käekiri ja mõtted peavad nähtavale jääma ka pärast toimetamist.
Vahel juhtub sedagi, et toimetamisse saadetakse tekst, mille sisu on nii lõtv või laused nii segased, et ka kõige parema tahtmise juures pole võimalik aimata, mida öelda on tahetud. See võib juhtuda näiteks siis, kui autor on oma lauseid üle lugemata palju muutnud või mitmest lausest nii segaselt kokku kirjutanud, et mõte on läinud kaduma. Tekste, kus selliseid lauseid on palju, nimetatakse toimetamiskõlbmatuteks ja siis pole ka heast keeletoimetajast abi – autor peab ise oma mõtted selgemaks kirjutama, enne kui teksti (uuesti) toimetajale saadab.
Märkimisväärselt palju aega kulub ka igasugustele ühtlustamistele: pöördumisvorm (kas lugejat sinatatakse või teietatakse, 3. pilt), lubatud paralleelvormid (nt arvule või akronüümile käändelõpu liitmine sidekriipsuga või ilma), terminikasutus, loetelude stiil ja vorm (4. pilt). Iseäranis palju segadust tekib siis, kui tekstil on rohkem kui üks autor.
Tehnilistes tekstides tuleb väga palju ette valemeid, milles korrutusmärgi (×), miinusmärgi (–) ja tühikukasutus pahatihti massilist parandamist vajab (3. pilt).
Mõnevõrra kiiremini edeneb töö sõnatasandil: sõnakorduste (5. pilt), kulunud väljendite, kantseliidi ja keeruliste võõrsõnade ("resolutsioon", "infrastruktuur", 2. ja 7. pilt) asendamine.
Kõige nobedamalt kulgeb tärgitasandi töö: kõiksuguste pisivigade (tippimisapsakate, kriipsupikkuse (- ja –), kirjavahemärgistuse, algustähe, tühiku ja püsitühiku, jutumärkide kasutuse jmt) parandamine. Seda muidugi juhul, kui vigu pole massiliselt. Ehkki ka siin ei ole kõik alati nii üksühene ja teinekord on päris pikalt vaja mõtiskleda või uurida, milline variant see kõige õigem oleks.
Kui midagi jääb täiesti ebaselgeks või küsitavaks, siis ütleb hea toimetaja, mis konkreetselt selgitamist vajab ning kuidas tema sellest aru saab, püüdes pakkuda ka mingi võimaliku lahenduse, mis õige mõtte paremale väljendamisele kuidagi kaasa võiks aidata (7. pilt).
Nagu näha, on seda, mida keeletoimetaja oma töö käigus jälgima ja tähele panema peab, väga palju. Kõige kohta ei jõua eraldi näidet välja otsida, ent vast annavad senised illustratsioonidki piisava ülevaate sellest, kui süvenenult peab tekstiga töötama ning miks on pärast keeletoimetamist veel ka korrektuuri vaja teha. Keeletoimetaja nimelt töötab tekstiga süviti – põhirõhk on lause ja sõnatasandil –, korrektuuri käigus silutakse vaid pealispinda – töö toimub tärgitasandil ehk tähtede, numbrite ja märkidega. Need tasandid nõuavad aga eri organite aktiivsust – väga robustselt võib vast öelda, et keeletoimetamise käigus töötab rohkem aju, korrektuuri käigus on aga põhirõhk silmadel.
Loodan, et neist selgitustest on abi toimetamise ja korrektuuri erinevuste mõistmisel ning salamisi usun, et siintoodu aitab ümber lükata ka laialt levinud väärarvamuse, et tekstitoimetamine on vaid punktide ja komade panek, et see on jõukohane igaühele, kel eesti keel koolis viis oli, ning et selleks pole eraldi õppida vaja.
* Siin kasutatud näited pärinevad Tartu Ülikooli õppematerjalidest. Kliendilt on luba tekstide kasutamiseks saadud.
Korrektuuri läbinud teksti näidet ja selgitusi näed siit.
Vaata ka väljastusülevaatuse näidist.