Keeletoimetamise näidis*

Hea ja vastutustundlik autor loeb oma teksti alati mitu korda ja kohendab, kus vaja, enne kui selle kellelegi teisele lugeda annab. Tavaliselt on just keeletoimetaja silmad need, mis autori teksti esimesena värske pilguga näevad. Võõrast teksti lugedes on lihtsam märgata lause- ja lõigukordusi, mida autor ehk juba kümneid kordi lugenud on, ning pisivigu, millest autori pilk kogenult üle libiseb. Ka stiilihälbeid on inimesel endal keeruline tajuda. Need tulevad enamasti ikka vahendaja kaudu välja.

Kindlasti ei ole aga alust eeldada, et toimetaja sisuliselt nõrga teksti võluväel tugevaks muudab või läbikukkumisele määratud lõputöö hävingust päästab. See, mida toimetaja tekstiga ette võtta saab, sõltub paljuski ikkagi lähtematerjalist ja toimetamiseks jäetud ajahulgast, ning autori käekiri ja mõtted peavad nähtavale jääma ka pärast toimetamist.

Vahel juhtub sedagi, et toimetamisse saadetakse tekst, mille sisu on nii lõtv või laused nii segased, et ka kõige parema tahtmise juures pole võimalik aimata, mida öelda on tahetud. See võib juhtuda näiteks siis, kui autor on oma lauseid üle lugemata palju muutnud või mitmest lausest nii segaselt kokku kirjutanud, et mõte on läinud kaduma. Tekste, kus selliseid lauseid on palju, nimetatakse toimetamiskõlbmatuteks ja siis pole ka heast keeletoimetajast abi – autor peab ise oma mõtted selgemaks kirjutama, enne kui teksti (uuesti) toimetajale saadab.

Keeletoimetamise kõige aeganõudvam osa ongi just muudatused lausetasandil: kohmakate, stiilihälbega või ebaselge mõttega lausete ümbersõnastamine (1. ja 7. pilt); aga ka kommenteerimine (5.–8. pilt) ja põhjenduste otsimine (2. pilt) ning kahtlaste faktide või terminite kontrollimine.

Pilt 1. Stiiliparandused, sõnastuse kohendamine, kirjavahemärgistus, algustäheortograafia, vormistuse jm pisiparandused















Pilt 2. Väga harjumuspäraste ja kõnekeelsete terminite muutmist on hea aeg-ajalt põhjendada, sest nende parandamine võib kliendil küsimusi tekitada

Märkimisväärselt palju aega kulub ka igasugustele ühtlustamistele: pöördumisvorm (kas lugejat sinatatakse või teietatakse, 3. pilt), lubatud paralleelvormid (nt arvule või akronüümile käändelõpu liitmine sidekriipsuga või ilma), terminikasutus, loetelude stiil ja vorm (4. pilt). Iseäranis palju segadust tekib siis, kui tekstil on rohkem kui üks autor.

Tehnilistes tekstides tuleb väga palju ette valemeid, milles korrutusmärgi (×), miinusmärgi (–) ja tühikukasutus pahatihti massilist parandamist vajab (3. pilt).

Pilt 3. Sinatamise ja teietamise küsimus tuleks ära otsustada juba teksti kirjutama asudes, sest see mõjutab pöördelõppude kaudu kogu teksti tegusõnu. Toimetajale tähendab pöördumisvormi ebaühtlus pidevat valvelolekut ja üht lisalugemiskorda. Siinses näites on näha ka sageli esinev vale arvukirjutus ning tehnikatekstides tihti massiliselt parandamist vajav tühiku- ja märgikasutus

Pilt 4. Pole sugugi ükskõik, millise tähega algavad loetelupunktid ja millise märgiga need lõpevad. Loetelude vormistamisel on väga palju reegleid, mida järgida, ja sõltuvussuhteid, millega arvestada. Ka jutumärkide kuju võiks olla ühtlane ja keelesoovitustele vastav








Mõnevõrra kiiremini edeneb töö sõnatasandil: sõnakorduste (5. pilt), kulunud väljendite, kantseliidi ja keeruliste võõrsõnade ("resolutsioon", "infrastruktuur", 2. ja 7. pilt) asendamine.

Kõige nobedamalt kulgeb tärgitasandi töö: kõiksuguste pisivigade (tippimisapsakate, kriipsupikkuse (- ja –), kirjavahemärgistuse, algustähe, tühiku ja püsitühiku, jutumärkide kasutuse jmt) parandamine. Seda muidugi juhul, kui vigu pole massiliselt. Ehkki ka siin ei ole kõik alati nii üksühene ja teinekord on päris pikalt vaja mõtiskleda või uurida, milline variant see kõige õigem oleks.

Pilt 5. "Erinev" on sõna, millega sageli liialdama kiputakse. Ja pahatihti tehakse seda ÕS-i mõttes ka vales tähenduses

Hea keeletoimetaja suhtub teksti alati kriitilisemalt kui keskmine lugeja, ta kahtleb ja esitab kohati ebamugavana tunduvaid küsimusi (6. pilt), ikka selleks, et lugeja nende küsimuste ja kahtlustega oma pead ei peaks vaevama.

Pilt 6. Kahtlased väljendid ja nende asendusettepanekud

Kui midagi jääb täiesti ebaselgeks või küsitavaks, siis ütleb hea toimetaja, mis konkreetselt selgitamist vajab ning kuidas tema sellest aru saab, püüdes pakkuda ka mingi võimaliku lahenduse, mis õige mõtte paremale väljendamisele kuidagi kaasa võiks aidata (7. pilt).

Pilt 7. Ebaselge mõttega lause ja uue sõnastuse ettepanek

Vaikimisi on keeletoimetaja esmane ülesanne tagada, et korda saaks kõik, mis keelekasutust ja sisu selgust puudutab. Vormistusprobleemid (kirjasuurus, reavahed, joondus, linkide korrasolu, tabelite ja jooniste nummerdus, sisukorra ja viidete vastavus jmt) tekivad tavaliselt ebapädevast tekstitöötluse oskusest (pole kasutatud näiteks automaatse nummerduse, pealkirjade, sisukorra või viidete koostamise ja vormindamise tööriistu) ning nõuavad süsteemsemat lähenemist, kliendi maitse-eelistuste teadmist ja sageli ka mingite toimetajale mitte-teadaolevate vormistusnõuete järgimist. Seetõttu lasub vastutus korrektse vormistuse eest autoril, kujundajal ja/või tellijal, ent vastutuleliku inimesena ei jäta toimetaja muidugi enda teada, kui midagi olulist ja parandamisväärset silma hakkab (8. pilt).
Pilt 8. Peatükke, jooniseid ja tabeleid käsitsi nummerdades võib kergesti juhtuda, et miski läheb valesti

Nagu näha, on seda, mida keeletoimetaja oma töö käigus jälgima ja tähele panema peab, väga palju. Kõige kohta ei jõua eraldi näidet välja otsida, ent vast annavad senised illustratsioonidki piisava ülevaate sellest, kui süvenenult peab tekstiga töötama ning miks on pärast keeletoimetamist veel ka korrektuuri vaja teha. Keeletoimetaja nimelt töötab tekstiga süviti – põhirõhk on lause ja sõnatasandil –, korrektuuri käigus silutakse vaid pealispinda – töö toimub tärgitasandil ehk tähtede, numbrite ja märkidega. Need tasandid nõuavad aga eri organite aktiivsust – väga robustselt võib vast öelda, et keeletoimetamise käigus töötab rohkem aju, korrektuuri käigus on aga põhirõhk silmadel.

Loodan, et neist selgitustest on abi toimetamise ja korrektuuri erinevuste mõistmisel ning salamisi usun, et siintoodu aitab ümber lükata ka laialt levinud väärarvamuse, et tekstitoimetamine on vaid punktide ja komade panek, et see on jõukohane igaühele, kel eesti keel koolis viis oli, ning et selleks pole eraldi õppida vaja.


* Siin kasutatud näited pärinevad Tartu Ülikooli õppematerjalidest. Kliendilt on luba tekstide kasutamiseks saadud.

Korrektuuri läbinud teksti näidet ja selgitusi näed siit.
Vaata ka väljastusülevaatuse näidist.