Mis vahe on tsitaadil ja otsekõnel ning kuidas neid vormistada
Tsitaadi ja otsekõne erisuste kohta võib lähemalt lugeda siit, kuid kokkuvõtvalt võib öelda järgmist.
-
Tsitaat laiendab enamasti nimisõna, koolonit ei kasutata ja punkt pannakse pärast jutumärke.
Mind lohutasid tema sõnad "Mida iganes palume, seda saame". -
Otsekõne laiendab enamasti tegusõna, tema ette käib koolon ja punkt pannakse enne jutumärke.
Ta ütles: "Mida iganes palume, seda saame."
- Tsitaat tuleb muust tekstist eristada jutumärkide VÕI muu kirjaga (hrl kaldkirja ehk kursiiviga,
kuid kui ümbritsev tekst on kaldkirjas, siis näiteks püstkirjaga), topelteristus pole vajalik. Sama reegel kehtib ka võõrkeelsete tsitaatide (nii sõnade kui ka pikemate tsitaatide) kohta.
Need majad püstitati neil päevil, kui „inimesed oskasid ehitada“. ~ Need majad püstitati neil päevil, kui inimesed oskasid ehitada. - Teises keeles sõnad ehk tsitaatsõnad (crème brûlée, de iure) on siiski kombeks eristada just kursiiviga (või püstkirjaga, kui ülejäänud tekst on kursiivis).
- Kui lause lõpeb tsitaadiga, mille lõpus on küsi- või hüüumärk, siis järgneb kinnijutumärkidele veel lauselõpu punkt.
Keelepäeval peeti ettekanne „Kes või mis on släng?“.
Kostis valjuhäälne „Aitab!“.
Sama reegel kehtib muide ka lause lõpus asuva pealkirja korral.
Algab kampaania „Kutsu keeletoimetaja külla!“. - Tsitaat tuleb esitada muutmata kujul, st koos kõigi kirjavigade, eristusviiside jm veidrustega.
- Kui siiski on vaja midagi muuta (parandada, täpsustada vms), siis oma tekst esitada nurksulgudes.
- Lühemad väljajätud (sõna, lauseosa) tähistatakse kahe või nelja punktiga: .. või ...., pikemad (laused, lõigud) aga nurksulgudes mõtte- või sidekriipsudega: [---] või [–––].
- Kui pole tähtis vahet teha, kas väljajätu on teinud tsitaadi autor või tsiteerija, sobib kasutada ka kolme punkti: ...
- Kui lauseehitus seda nõuab (nt kui tsitaadi ees on kokkuvõttev sõna), tuleb ka tsitaadi ette koolon panna.
Võõrsõnade leksikon seletab interaktsiooni järgnevalt: „infovahetus kasutaja ja arvuti vahel v süsteemi funktsionaalüksuste vahel“.
Otsekõne vormistamise reeglid
Otsekõnena ei vormistata heli väljendavaid hüüdsõnu ning sõnu jah, ei, aitäh, tere, head aega.Kes ütles miäu? Andis mulle oma jah-sõna. Vastake jah või ei. Kas sa emale aitäh ütlesid? Tormas head aega ütlemata minema.
- Kui kogu lause lõpeb otsekõnega, siis on lause viimaseks märgiks sulgevad jutumärgid, millele eelneb otsekõnest tulenev punkt, küsi- või hüüumärk.
Ta ütles: „Me vist näeme seal.“
Ta küsis: „Kas me näeme seal?“
Ta hõikas: „Näeme seal!“ - Kui otsekõne on saatelause ees või kahe saatelause vahel, on enne kinnijutumärke väitlause korral koma, küsi- või hüüdlause korral aga küsi- või hüüumärk. Saatelause algab väiketähega.
„Me vist näeme seal,“ arvas ta.
„Kas me näeme seal?“ küsis ta.
Ta hõikas: „Näeme seal!“ ja kadus. - Kui otsekõnelause algab enne ja jätkub pärast saatelauset, tuleb enne esimesi kinnijutumärke koma ning lauselõpumärk (punkt, küsi- või hüüumärk) pannakse alles otsekõnelause lõppu. Saatelausele järgneb siis koma.
„Me vist näeme seal,“ ütles ta, „siis räägime.“ - Kui saatelauses puudub öeldis, tuleb ka tsitaati vormistada kui otsekõnet.
Minu küsimus [nimisõna]: „Milliseid kirjavahemärke tuleks kasutada RGB värvikoodis?“
EKI vastus [nimisõna]: „See on kokkuleppe küsimus, keelereeglid seda ei määra.“
-
Kui otsekõnejärgne koma on tingitud saatelausest või sidesõnast, pannakse koma PÄRAST kinnijutumärke.
Ta ütles: „Me vist näeme seal“, kuigi ta ise seda tegelikult ei uskunud.
Ta küsis: „Kas me näeme seal?“, et olla kõiges kindel.
Ta hõikas: „Näeme seal!“, keeras siis selja ja sättis end minekule. - Kui otsekõne on väitlause, saatelause aga küsi- või hüüdlause, siis otsekõne lõpupunkt kustub ja kogu lause lõppu pannakse saatelausega sobiv märk. Küsi- ega hüüumärk ei kustu aga kunagi.
Kas ta ütles: „Näeme siis seal“?
Kas ta küsis: „Kas me näeme seal?“?
Ma ju küsisin su käest: „Kas me näeme seal?“!
Lisa kommentaar