Kriipsupikkusse ja tühikutesse ei tohiks suhtuda sugugi kergekäeliselt, sest nendest võib sõltuda suisa teksti mõte. Eriti hoolikas tuleb nendega olla tehnilises tekstis, kuid ka harilikus tarbetekstis ja ilukirjanduses tasub keelereegleid järgida.
Üks levinumaid tõlkevigu on seotud ingliskeelsete sõnadega high ja low,
mida ei tohiks sisusse süüvimata automaatselt kõrgeks ja madalaks tõlkida.
Eesti keeles tulevad kõne alla ka ´suur´ ja ´väike´, mis õigupoolest sobivadki enamikul juhtudel paremini kui ´kõrge´ ja ´madal´. Mõlemad variandid sobivad harva, ent vahel ei sobi kumbki.
Sõna osas on kantseliitlik stampväljend ningjätab lause tähenduse sageli ähmaseks. Seetõttu soovitatakse seda sõna vältida ning asendada mõne kõnekamaga.
Üldreegel on, et perekonnanime tuleks käänata nagu sõna või samasisulist ees- või kohanime. Suits > Suitsu; Ilus > Ilusaga; Ott > Otilt; Tallinn > (om) Tallinna, (os) Tallinna.
Kõigepealt tuleb selgeks teha, kas tegu on (pandud) nime või (kirjeldava) nimetusega. Nimed kirjutatakse alati suure tähega, sh liigisõna väikese tähega (huvikeskus Kullo, Sõpruse kino, Vanemuise teater, ettevõte Eesti Energia, hotell Kolm Õde, Olümpia hotell, muuseum Paks Margareeta, kinnisvarabüroo Uus Maa, kauplus Kangas ja Nööp, programm Noored Kooli), nimetuse kirjutamine oleneb aga teksti tüübist.